Tule taevas appi!

4. mai varahommik kell veerand üks. Tunne on täpselt selline, et meile on otsaette suur L joonistatud või siis kuklasse eesel kirjutatud. Täna õhtul esinesid meile mongolite akrobaatika team. Polnud asendit mida tüdrukud seal etenduses välja poleks mõelnud ja väänelnud ning ei leidnud ka viisi, mismoodi ühte noort poissi suuremad üles loopisid. Igatahes mütsid maha nende ees,oli tõesti midagi kihvti. Peale mongolite akrobaatikat, mis oli lihtsalt uskumatu, öeldi meile, et me ootaks puhkeruumis – käsk oli tulnud bossilt. Okei, ootasime.. igavusest tegime omavahel diili, et töö ajal ei ropenda või vastasel juhul võib teine hea kõmaka vastu õlga virutada – asi töötab!... ootasime edasi, isegi tervelt 50 minutit ootasime kuni lõpuks kannatus katkes.. miks krt me niisama peame seal passima, kui tavaliselt oleme samal ajal juba ammu guest contacti tegemas. Lõpuks diskole minnes selgus, et sõnumi edastaja ei osanud meile oma vigases vene keeles (sest ta ise türklane) edasi öelda, et me võime koju minna.. selle asemel aga väitis, et peame olema puhkeruumis. Peale kõvat jalgade trampimist ja muhelemist hakkasime koju sõitma. Ja nagu veel vähe oleks, hakkas teel sinna padukat sadama ja minul valged teksad jalas. Tulemus oli selline, et koju jõudsin ainult boxerite väel, hoidmaks valget valgena 
Järgmiste tegemisteni!