22. juuli kell 04.20.
Pikalt ei hakka kirjutama, sest uni tikub silma peale väsitavat päeva... Ühesõnaga, oleme ilusti tervelt, puhanult ja päevitunult tagasi kodumaal. Esimesel võimalusel ajame ka oma vanad tel. numbrid jalule, et saaksite meiega muljetama hakata.
Ersto nr 55669165
Antti nr 56262736
Nägudeni ;)
On teisipäev ja juba 14. juuli. Istume just parajasti tiimiga oma väikses puhkepesas, kuulame Queeni „ Friends will be friends“ ja proovime kaasa ümiseda. Alles oli see, kui kirjutasime oma esimesed sissekanded siia blogisse. Aeg siin, aga lendab kui linnutiivul ja nii ongi ära oldud juba kaks ja pool kuud. Ühtlasi nii pikk kui ka lühike aeg, et olla kõigest harjumuspärasest ja omakestest eemal.
Enne seda, kui räägin mis toimub, tahame tänada Antti ema Marinat, kes on meile mitmel korral saatnud hunnikutes kodumaist kraami ja tänu kellele eelkõige me siia Türgimaale jõudsime. Muidugi ei jää sellest tänuavalduse nimekirjast välja ka Antti teised ning minu kõik perekonnaliikmed ja meie hõumid ja göörlfriendid. Aitäh, et olite toeks ning hoidsite silma peal meie tegemistel ja vahel ka poetatasite mõne kommi!
Nii... nagu eelpool loetavast võib aimata, siis on meie sellekordne seiklus siin lõppemas. Jah, tuli see lõpp küll oodatust märksa varem, kuid teadagi iga suletud ukse järel avaneb järgmine uus ja huvitav. Nii ka jätkub meie seiklus edasi, küll aga vähe teisel rindel. Väikese saladuskatte all võib nii palju mainida, et kuni novembrini teeme väikest eeltööd India jaoks, et siis sinna põrutada terveks hooajaks reisiesindajatena.
Mõned päevad tagasi, kui selgus meie plaanide muudatus, vajus päike hetkeks maapõhku ning taevasse tulid vihmapilved. Ei taha keegi siin ju, et me ära läheks, ning ka endal on jube raske öelda hüvasti kõikidele nendele sõpradele-kolleegidele siin, kes selle lühikese ajaga on saanud jube kalliks.
Kak dela?! On 9. juuli. Nagu eelmises blogis Antti juba kirjutas, elame nüüd kolmekesi oma imepisikeses tikutopsis. Kuid ei ole hullu! Sergei on igati semu vend, kes küll inglise keelest ei tea tuhkagi, kuid ega meile see vene keeles suhtlemine mööda külge maha ei voola nii et... Rääkisime siin just täna, et meil oleks täitsa võimalik kolida elama amfiteatrisse oma manageri kontorisse ning tema ise koliks oma stuffiga meie puhkeruumi. Vot see oleks alles super!
Nii.. mini klubis oleme aina vähem aega hakanud veetma... selle asemel on meil väljaspool klubi lastega niigi tegemist. Sellel nädalal oleme praktiliselt kõik oma pausid maha mänginud koos erinevate külalistega.. mänguks aga ei midagi muud kui „Hiina turakas“, milles kaotajale osutub alati mingisugune „preemia“.
Aeg on raha, nii et tsaupakaa :P
Pildid:
1. Ersto papakoiga
2. - 3. elu Mini Klubis
Jak Zamlar !
Lugedes viimast sissekirjutust ja üritades kusagilt alustada , sain aru kui kiiresti ikka aeg lendab . Nii palju positiivset ja ainult positiivset on selle aja jooksul juhtunud kui me pole nüüd kirjutanud . Korvpallurid suutsid Erstole teha väga temaatilise kingituse , milleks oli muidugi õige ja uhke pühendusega korvpall , mis nüüd seisab meil kapi otsas koos teiste väiksemate kingitustega . Kuid suur või väike kingitus, ma usun ,et ka 50a. pärast teame kellelt oleme saanud kingi või lihtsalt väga head sõnad . Siin vahelduvad lapsed kiiresti ja uuesti usalduse ja sõpruse tekitamine on küllaltki raske , kuid siiamaani oleme õnneks ikka hakkama saanud ja usun, et saame ka edaspidi .
Vahepeal suutis ka meie jutumees Mustafa sünnipäeva pidada. See kujunes välja nii, et istusime kollektiiviga restoranis arutledes kui vanaks Mustafa kyll sai , mis on siiamaani selgusetu . Järgmisel päeval tulid lapsed ja kõik teadsid erinevaid vanuseid, mis Mustafa oli neile öelnud vahemikus 26-29 . Mustafa jääb ikka Mustafaks ja tänaseks oleme aru saanud , et tõesti puudub selline termin nagu aus türklane .
Järgmisel päeval üritasime minna Kemerisse vaba päeva tähistama . Võtsime ilusti kõik asjad tööle kaasa ja teades , et viimane buss läheb kuskil 12 paiku istusime siis bussipeatusesse ja jäime ootama . Olles oodanud poole yheni öösel ja saades teada ,et viimane buss läheb kõige paremal juhul 11 otsustasime minna ja losmani asjad ära panna. Losmani ees aga tulid meile vastu meie hotelli töötajad , 4 toredat naisterahvast kes olid nõus meiega juttu ajama ja viina võtma . Kahel neist sai jaks otsa kuskil kolme paiku öösel ja ülejäänud kahega suutsime veel hommikul kell 9 nii meres ,kui ka purskaevus ujumas käia . kell 10 hommikul jäime magama ja õhtul kell 8 otsustasime sööma minna ja seejärel jälle magama . Järgnev hommik oli aga üllatuste üllatus . Peale 20tunnist magamist oli Ersto hotellis sööma minnes ikka veel pool unes , Ehk kui vastu jalutasid meie vennad ja minu vanemad ütles Ersto neile dobraja utra ja põrutas edasi , kuni teised ta selle peale ikka lõpuks kinni pidasid . Mina tulin aga hiljem järgi ja kaugelt nägin venna moodi poissi misjärel ilmusid nähtavale ka vanemad ja Ersto vend . See oli tõesti yks tipphetki siin oldud ajajooksul. Saime vendadega jalkat mängitud , klubis käidud ja kõik koos tyrgi saunas ja massaazis käidud . lisaks elasime vendadega yhes toas ja meil oli kaks päeva nagu puhkust. Aitäh teile selle super yllatuse eest !!!
Meile tulid külla ka meie sõbrad Peeter ja Taavi kes ei olnud meiega yhes hotellis ja tänu sellele oleme me nyyd kaks nädalat puhkuseta . Aga need päevad mis sai teiega poisid ikka koos oldud olid seda väärt. Me suutsime käia kaks korda olymposel , kuna esimene kord ma suutsin sõita alla valest kohast mis järel avastasime , et bensiin on otsas ja ,et uuesti yles ja alla ja yles sõita oleks meil vaja kohe kindlasti rohkem tankida mis järel sõitsime 20 km kaugusel asuvasse tanklasse teist korda tankima . See eest oli jälle olympos super ja see kõik tasus ennast ära. Suutsime käia ka kõigi klubide uste taga , kuna alati oli bronnidega mingi jama ja kokku kahes klubis . Esimesel päeval oli muidugi Aura klubi tripp no ikka jälle kogemus omaette . Ilma , et oleks olnud purjus otsustati meid klubist välja visata , mind kõigepealt siis Ersto ja Peeter ja pool tundi hiljem Taavi . Siiamaani on põhjus välja selgitamata . Tänud ka teile poisid ja tõesti on mida meenutada ( NB! Aitäh Eesti õlu eest)
Kõige tipuks kolis üleeile meie tuppa valgevenelane Sergei kes on meie uus animatsiooni liige . Meie 2 korda 2 meetrit toas on nyyd kolm inimest , aga õnneks on see tuba ainult magamise jaoks . Iseenesest tundub Sergei ma kohe veel ei oskagi öelda kuidas ta tundub , aga eks me järgmine kord anname teada . Lisaks ma õpin nyyd Tyrgi keelt kuna pooled meie hotellis on tyrklased ja täna otsustasime hakata tegema igapäev 200 kätekõverdus , olles amfiteatri ees järjekordselt ilma võtmeta. Praeguseks on 150 tehtud ja juba on tunne , et 200 on vist ikka liiga palju.
NB! Kahjuks ma pean nyyd jälle jooksma minidiskole aga tahtsin veel teada anda , et meid saab nyyd telefonitsi kätte ainult yhel nr milleks on 00905318425105 .
Tervitused kõigile ja loodame teid varsti juba näha nii umbes kolme kuu pärast J Kallistame ... Animaator Antti ja Ekstreem Ersto
