Tere Eestimaa, mu kallis kodumaa!

22. juuli kell 04.20.

Pikalt ei hakka kirjutama, sest uni tikub silma peale väsitavat päeva... Ühesõnaga, oleme ilusti tervelt, puhanult ja päevitunult tagasi kodumaal. Esimesel võimalusel ajame ka oma vanad tel. numbrid jalule, et saaksite meiega muljetama hakata.

Ersto nr 55669165

Antti nr 56262736

Nägudeni ;)

Tere kallid eestlased!

On teisipäev ja juba 14. juuli. Istume just parajasti tiimiga oma väikses puhkepesas, kuulame Queeni „ Friends will be friends“ ja proovime kaasa ümiseda. Alles oli see, kui kirjutasime oma esimesed sissekanded siia blogisse. Aeg siin, aga lendab kui linnutiivul ja nii ongi ära oldud juba kaks ja pool kuud. Ühtlasi nii pikk kui ka lühike aeg, et olla kõigest harjumuspärasest ja omakestest eemal.

Enne seda, kui räägin mis toimub, tahame tänada Antti ema Marinat, kes on meile mitmel korral saatnud hunnikutes kodumaist kraami ja tänu kellele eelkõige me siia Türgimaale jõudsime. Muidugi ei jää sellest tänuavalduse nimekirjast välja ka Antti teised ning minu kõik perekonnaliikmed ja meie hõumid ja göörlfriendid. Aitäh, et olite toeks ning hoidsite silma peal meie tegemistel ja vahel ka poetatasite mõne kommi!

Nii... nagu eelpool loetavast võib aimata, siis on meie sellekordne seiklus siin lõppemas. Jah, tuli see lõpp küll oodatust märksa varem, kuid teadagi iga suletud ukse järel avaneb järgmine uus ja huvitav. Nii ka jätkub meie seiklus edasi, küll aga vähe teisel rindel. Väikese saladuskatte all võib nii palju mainida, et kuni novembrini teeme väikest eeltööd India jaoks, et siis sinna põrutada terveks hooajaks reisiesindajatena.

Mõned päevad tagasi, kui selgus meie plaanide muudatus, vajus päike hetkeks maapõhku ning taevasse tulid vihmapilved. Ei taha keegi siin ju, et me ära läheks, ning ka endal on jube raske öelda hüvasti kõikidele nendele sõpradele-kolleegidele siin, kes selle lühikese ajaga on saanud jube kalliks.

Tõstkem klaasid, šerife /terviseks/ !!!

Hei hoo naše druzja!!!

Kak dela?! On 9. juuli. Nagu eelmises blogis Antti juba kirjutas, elame nüüd kolmekesi oma imepisikeses tikutopsis. Kuid ei ole hullu! Sergei on igati semu vend, kes küll inglise keelest ei tea tuhkagi, kuid ega meile see vene keeles suhtlemine mööda külge maha ei voola nii et... Rääkisime siin just täna, et meil oleks täitsa võimalik kolida elama amfiteatrisse oma manageri kontorisse ning tema ise koliks oma stuffiga meie puhkeruumi. Vot see oleks alles super!

Nii.. mini klubis oleme aina vähem aega hakanud veetma... selle asemel on meil väljaspool klubi lastega niigi tegemist. Sellel nädalal oleme praktiliselt kõik oma pausid maha mänginud koos erinevate külalistega.. mänguks aga ei midagi muud kui „Hiina turakas“, milles kaotajale osutub alati mingisugune „preemia“.

Aeg on raha, nii et tsaupakaa :P

Meil on uus telefoni number!

Pildid:

1. Ersto papakoiga

2. - 3. elu Mini Klubis

Jak Zamlar !

Lugedes viimast sissekirjutust ja üritades kusagilt alustada , sain aru kui kiiresti ikka aeg lendab . Nii palju positiivset ja ainult positiivset on selle aja jooksul juhtunud kui me pole nüüd kirjutanud . Korvpallurid suutsid Erstole teha väga temaatilise kingituse , milleks oli muidugi õige ja uhke pühendusega korvpall , mis nüüd seisab meil kapi otsas koos teiste väiksemate kingitustega . Kuid suur või väike kingitus, ma usun ,et ka 50a. pärast teame kellelt oleme saanud kingi või lihtsalt väga head sõnad . Siin vahelduvad lapsed kiiresti ja uuesti usalduse ja sõpruse tekitamine on küllaltki raske , kuid siiamaani oleme õnneks ikka hakkama saanud ja usun, et saame ka edaspidi .

Vahepeal suutis ka meie jutumees Mustafa sünnipäeva pidada. See kujunes välja nii, et istusime kollektiiviga restoranis arutledes kui vanaks Mustafa kyll sai , mis on siiamaani selgusetu . Järgmisel päeval tulid lapsed ja kõik teadsid erinevaid vanuseid, mis Mustafa oli neile öelnud vahemikus 26-29 . Mustafa jääb ikka Mustafaks ja tänaseks oleme aru saanud , et tõesti puudub selline termin nagu aus türklane .

Järgmisel päeval üritasime minna Kemerisse vaba päeva tähistama . Võtsime ilusti kõik asjad tööle kaasa ja teades , et viimane buss läheb kuskil 12 paiku istusime siis bussipeatusesse ja jäime ootama . Olles oodanud poole yheni öösel ja saades teada ,et viimane buss läheb kõige paremal juhul 11 otsustasime minna ja losmani asjad ära panna. Losmani ees aga tulid meile vastu meie hotelli töötajad , 4 toredat naisterahvast kes olid nõus meiega juttu ajama ja viina võtma . Kahel neist sai jaks otsa kuskil kolme paiku öösel ja ülejäänud kahega suutsime veel hommikul kell 9 nii meres ,kui ka purskaevus ujumas käia . kell 10 hommikul jäime magama ja õhtul kell 8 otsustasime sööma minna ja seejärel jälle magama . Järgnev hommik oli aga üllatuste üllatus . Peale 20tunnist magamist oli Ersto hotellis sööma minnes ikka veel pool unes , Ehk kui vastu jalutasid meie vennad ja minu vanemad ütles Ersto neile dobraja utra ja põrutas edasi , kuni teised ta selle peale ikka lõpuks kinni pidasid . Mina tulin aga hiljem järgi ja kaugelt nägin venna moodi poissi misjärel ilmusid nähtavale ka vanemad ja Ersto vend . See oli tõesti yks tipphetki siin oldud ajajooksul. Saime vendadega jalkat mängitud , klubis käidud ja kõik koos tyrgi saunas ja massaazis käidud . lisaks elasime vendadega yhes toas ja meil oli kaks päeva nagu puhkust. Aitäh teile selle super yllatuse eest !!!

Meile tulid külla ka meie sõbrad Peeter ja Taavi kes ei olnud meiega yhes hotellis ja tänu sellele oleme me nyyd kaks nädalat puhkuseta . Aga need päevad mis sai teiega poisid ikka koos oldud olid seda väärt. Me suutsime käia kaks korda olymposel , kuna esimene kord ma suutsin sõita alla valest kohast mis järel avastasime , et bensiin on otsas ja ,et uuesti yles ja alla ja yles sõita oleks meil vaja kohe kindlasti rohkem tankida mis järel sõitsime 20 km kaugusel asuvasse tanklasse teist korda tankima . See eest oli jälle olympos super ja see kõik tasus ennast ära. Suutsime käia ka kõigi klubide uste taga , kuna alati oli bronnidega mingi jama ja kokku kahes klubis . Esimesel päeval oli muidugi Aura klubi tripp no ikka jälle kogemus omaette . Ilma , et oleks olnud purjus otsustati meid klubist välja visata , mind kõigepealt siis Ersto ja Peeter ja pool tundi hiljem Taavi . Siiamaani on põhjus välja selgitamata . Tänud ka teile poisid ja tõesti on mida meenutada ( NB! Aitäh Eesti õlu eest)

Kõige tipuks kolis üleeile meie tuppa valgevenelane Sergei kes on meie uus animatsiooni liige . Meie 2 korda 2 meetrit toas on nyyd kolm inimest , aga õnneks on see tuba ainult magamise jaoks . Iseenesest tundub Sergei ma kohe veel ei oskagi öelda kuidas ta tundub , aga eks me järgmine kord anname teada . Lisaks ma õpin nyyd Tyrgi keelt kuna pooled meie hotellis on tyrklased ja täna otsustasime hakata tegema igapäev 200 kätekõverdus , olles amfiteatri ees järjekordselt ilma võtmeta. Praeguseks on 150 tehtud ja juba on tunne , et 200 on vist ikka liiga palju.

NB! Kahjuks ma pean nyyd jälle jooksma minidiskole aga tahtsin veel teada anda , et meid saab nyyd telefonitsi kätte ainult yhel nr milleks on 00905318425105 .

Tervitused kõigile ja loodame teid varsti juba näha nii umbes kolme kuu pärast J Kallistame ... Animaator Antti ja Ekstreem Ersto

Elu nagu saunas

Pildid:

1. Soca boy reklaamposter
2. Kohalik õllemonopolist


Tere kallid lugejad :) On laupäev ja 13. juuni.
Tunneme teile halva ilma tõttu kaasa ja loodame, et ka teieni jõuavad ruttu ruttu päikesekiired suure vihma ja külma asemel. See, et elu on ebaõiglane, on juba ammu teada värk ju. Sest miks muidu ei võiks nii armastatavat looduse kingitust, nagu seda on päikesepaiste, võrdselt igale poole jagada. Siin on näiteks seda juba liiga palju ( 35+ ja mõnekümne päeva pärast hakkab küündima 45 kraadini ).

Elmisel nädalal mängisime me ehtsaid turiste kes töllerdasid mitu päeva Tekirova ja Kemeri vahet ringi. Neljapäeva kella viiest nagu ikka hakkas meil vaba päev. Shortsid jalga, piduriided kaasa ning Kemeri poole ajama. Jõudes sinna, läksime sööma. Leides sobiva koha sobivate hindadega ( mis siis tähendas, et söögid olid samade hindadega nagu igal pool, aga karastavale külmale õllele tehti meile animaatori ale - ehk siis maksis see sama palju kui poes ). Nautides mõnusat õhtut ja sööki lendas äkitselt suure tümpsuga tutikas Mercedes'e džiip laivi, kust välja ronis seitsmene vene-uusrikkurite seltskond. Nähes, et igati chill ja peotujuline seltskond, sulasime ka ise ruttu ja sujuvalt nende seltskonda. Muidugi ei puudunud sellest seltskonnast ka võluvad venelannad, kes ikka ja jälle lauale tantsima ronisid. Rääkisime veel niisama nendega maast ja ilmast, vahetasime retsepte - see nägi siis välja nii, et meie näitasime kuidas kõige kiiremini pudelist õlut juua ning nemad tutvustasid milline imepärane kokteil on tequila-piim-sprite. Viimaks selgust, et ka nemad on Tekirovast ning lähevad klupsi. Kuid meie seiklusrikas õhtu veel alles algas. Pärast õhtustamist läksime oma motelli ning sealt juba seadsime sammud klubi poole. Kemeris on nii, et kaks suurimat klubi on täpselt kõrvuti. Ja kuna me teadsime, et Club Saphire rahvas läheb samal päeval Inferno klubisse diskotuuri raames, siis plaanisime ka ise sinna jõuda. Juba peaaegu kohal olles, täpsemalt kaks hoonet enne meie sihtpunkti, jäi mulle silma üks ilus kollane maja ahvatleva hooviga. Suurest uudishimust jalutasime sisse, kuna väravatel seisis kiri "James Dean Club". Sealt edasi aga läks õhtu juba nii, et me istusime koos klubi omaniku, väikese vip seltkonna ja järgmise päeva peaesineja Soca Boy'ga ühes lauas ( NB! klubi polnud avatud veel sellel hetkel.. järgmine päev oli alles avamispidu :D ). Kes ei tea kes Soca Boy on siis... laulu "I Like To Move It" teate ikka. Vot see on üks tema loodud hittidest. Pärit Jamaicalt ning on kirjutanud 5 hitti, mis on üle terve maailma jõudnud edetabelitte tippu ja saanud klubide hümnideks omal ajal. Ja pealegi tema manager, kes samuti platsis, oli Türgi üks kuulsamaid jalgpallureid. Peale järjekordset väljatehtud söömise-joomise lõpetamist suundusime kõik koos klubisse. Inferno klubi uksel kohtasime kohe oma hotelli rahvast ning juba edasi jätkus meie trall koos nendega..... Kuna meid aga kutsuti järgmise päeva James Dean'i klubi avapeole vipkülalistena, siis sõitsime peale pidu järgmisel lõunal tagasi Tekirovasse, et uurida kas on võimalik järjest saada ka teine vaba päev. Oli! Seega põrutasime peale pooletunnist Tekirovas olemist tagasi Kemerisse, kus tegime enne klubisse minekut veel suurema šhoppingutuuri. Nüüd aga on meil kaks nädalat järjest animaatoritööd :D

Üleeile sai meil miniklubis jälle kõvasti nalja. Üks väike poiss, nähes et kedagi täiskavanumat lähedal pole, otsustas endale kibekiiresti uue soengu teha. Mõeldud tehtud! Nüüd näeb poiss välja nagu oleks muruniiduki alla jäänud... ja eks sa ürita sellisele siis veel piraati näkku joonistada, kui endal suurest naermisest pisarad silmas. Kuid sellega veel päevahuumor ei lõppenud. Nimelt poole ühe paiku, kui meil tööpäev diskol lõppes, avastasime et backstage’s on meie koduvõtmed – see aga oli muidugi Murphy seaduse järgi juba kinni. Mis siis ikka.. Antti tegi mulle pätti ja mina ronisin sisse ainult boxerite väel, sest jube tolmune ja sitane oli see aken seal, lae all olevast 40x40cm suurusest aknast. Ei tea mida külalised oleks arvanud kui oleks näinud meid kaagitsemas seal :D

Käisime siin vahepeal ka hobuste ranšos. Igal teisipäeval toimub meil nüüd lastega suur ratsutamine. Maksab see 25$, mis sisaldab siis bussiga sõitu sinna ja tagasi, ratsutamist eraldi hobusel kui ka kambakesi koos kaarikus, rämpstoitu, väikest mustkunsti show’d ning basseinis ujumist. Esimesel korral käis Antti ja viimasel korral mina lastega kaasas. Kuigi lapsed olid küll erinevad nendel kordadel, selgus et nii nagu mina, pidi ka Antti kaarikust välja loobitavaid plätusid ja sandaale ikka ja jälle üles korjama ning siis tagasi sõitva kaariku peale jooksma... lastele aga pakkus see jällegi jube palju nalja :D Varsti lastakse siin lähedal olevasse delfinaariumisse ka delfiinid sisse.. siis hakkame ka seda külastama :)

Mis siis veel?! Järgneva teksti peale ütleks ainult, et tegijatel ikka ja jälle juhtub. Eile peale öist diskot, sõitsime servicebus’ga koju. Olles juba voodis ja kohe magama jäädes, selgus et meie mõlema telefonid, mida kasutame äratuskelladena, on hotellis. Okei.. selgus, et ka minu ipod, millel on samuti äratuskell, oli hotellis. Ühesõnaga olukord oli selline, et me ei saanud kuidagi magama jääda sest äratuskelli polnud. Ega’s midagi.. normaalsed inimesed oleks vist ruttu läinud tagasi ja ära toonud need... kuid elu peab ikka lõbusamaks ja huvitavamaks tegema ;) Niisiis hakkasime kaartidega 66’e mängima selle peale, kes sõidab jalgrattaga tagasi ning toob kellad ära.. sest just tänu minu haugi mälule ja Antti ahvena mälule asjad hotelli unustatigi ju ( teadagi on nende erinevus kõigest 3 sekundit ). Tegime nii, et kui mina võidan, siis lähme koos ning kui Antti võidab, siis põrutan üksi moblade järele. Nii nagu pidi, nii läkski! Panime järgmise päeva asjad kokku ja põrutasime poole kahe paiku koos hotelli poole, et siis juba ka backstages mattidel ööbida.. seal hea hommikul ärgata, pole vaja kiirustada. Seal aga selgus, et meil siiski ei ole lubatud seal ööbida, sest see on ikkagi n.ö animatsiooni kontor. Peale mõningat vestlust vindiste turistidega, väntasime aga tagasi lošmani. Asja tegi veel huvitavamaks see, et meil polnud juba mitmendat päeva oma toa võtit ( tüübid tegid meie võtmest koopiat kolm päeva, millel tõttu käisime õhtuti türgi keelse sedeliga lošmani bossi juures, et too meie toa ukse avaks - inglise-vene keelest pole siin mõningatel ju aimugi ), siis oli juba karvane tunne, et ööbime palmi all... õnneks aga suutsime oma lošmani ülemuse üles äratada ja võtmed kätte saada. Head ööd!

Nüüd käib meil siin iga päev kõva jalg- ja korvpall. Hommikul 10.15 hakkab meil lastega/noortega jalgpall peale mida päeva parim osa – mängud basseinis. Nii nagu ikka, algab kella neljast mul korvapall. Kuid praegu on siin juba teist nädalat järjest üks 206 cm pikk korvpallur, kellega saab iga päev kõvasti kossu mängitud. Kossus hakkab käsi juba vaikselt sirgemaks minema ja sopse tuleb aina rohkem... kuid no joonistamisega on mul küll nii nagu on. Täna tahtis üks tüdruk endale põsele liblikat ja mis välja tuli... ütleme ausalt, et liblikast oli asi kaugel.. pigem tiibadega sipelgas.

Olge tublid!