On teisipäev ja juba 14. juuli. Istume just parajasti tiimiga oma väikses puhkepesas, kuulame Queeni „ Friends will be friends“ ja proovime kaasa ümiseda. Alles oli see, kui kirjutasime oma esimesed sissekanded siia blogisse. Aeg siin, aga lendab kui linnutiivul ja nii ongi ära oldud juba kaks ja pool kuud. Ühtlasi nii pikk kui ka lühike aeg, et olla kõigest harjumuspärasest ja omakestest eemal.
Enne seda, kui räägin mis toimub, tahame tänada Antti ema Marinat, kes on meile mitmel korral saatnud hunnikutes kodumaist kraami ja tänu kellele eelkõige me siia Türgimaale jõudsime. Muidugi ei jää sellest tänuavalduse nimekirjast välja ka Antti teised ning minu kõik perekonnaliikmed ja meie hõumid ja göörlfriendid. Aitäh, et olite toeks ning hoidsite silma peal meie tegemistel ja vahel ka poetatasite mõne kommi!
Nii... nagu eelpool loetavast võib aimata, siis on meie sellekordne seiklus siin lõppemas. Jah, tuli see lõpp küll oodatust märksa varem, kuid teadagi iga suletud ukse järel avaneb järgmine uus ja huvitav. Nii ka jätkub meie seiklus edasi, küll aga vähe teisel rindel. Väikese saladuskatte all võib nii palju mainida, et kuni novembrini teeme väikest eeltööd India jaoks, et siis sinna põrutada terveks hooajaks reisiesindajatena.
Mõned päevad tagasi, kui selgus meie plaanide muudatus, vajus päike hetkeks maapõhku ning taevasse tulid vihmapilved. Ei taha keegi siin ju, et me ära läheks, ning ka endal on jube raske öelda hüvasti kõikidele nendele sõpradele-kolleegidele siin, kes selle lühikese ajaga on saanud jube kalliks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar