Elu nagu saunas

Pildid:

1. Soca boy reklaamposter
2. Kohalik õllemonopolist


Tere kallid lugejad :) On laupäev ja 13. juuni.
Tunneme teile halva ilma tõttu kaasa ja loodame, et ka teieni jõuavad ruttu ruttu päikesekiired suure vihma ja külma asemel. See, et elu on ebaõiglane, on juba ammu teada värk ju. Sest miks muidu ei võiks nii armastatavat looduse kingitust, nagu seda on päikesepaiste, võrdselt igale poole jagada. Siin on näiteks seda juba liiga palju ( 35+ ja mõnekümne päeva pärast hakkab küündima 45 kraadini ).

Elmisel nädalal mängisime me ehtsaid turiste kes töllerdasid mitu päeva Tekirova ja Kemeri vahet ringi. Neljapäeva kella viiest nagu ikka hakkas meil vaba päev. Shortsid jalga, piduriided kaasa ning Kemeri poole ajama. Jõudes sinna, läksime sööma. Leides sobiva koha sobivate hindadega ( mis siis tähendas, et söögid olid samade hindadega nagu igal pool, aga karastavale külmale õllele tehti meile animaatori ale - ehk siis maksis see sama palju kui poes ). Nautides mõnusat õhtut ja sööki lendas äkitselt suure tümpsuga tutikas Mercedes'e džiip laivi, kust välja ronis seitsmene vene-uusrikkurite seltskond. Nähes, et igati chill ja peotujuline seltskond, sulasime ka ise ruttu ja sujuvalt nende seltskonda. Muidugi ei puudunud sellest seltskonnast ka võluvad venelannad, kes ikka ja jälle lauale tantsima ronisid. Rääkisime veel niisama nendega maast ja ilmast, vahetasime retsepte - see nägi siis välja nii, et meie näitasime kuidas kõige kiiremini pudelist õlut juua ning nemad tutvustasid milline imepärane kokteil on tequila-piim-sprite. Viimaks selgust, et ka nemad on Tekirovast ning lähevad klupsi. Kuid meie seiklusrikas õhtu veel alles algas. Pärast õhtustamist läksime oma motelli ning sealt juba seadsime sammud klubi poole. Kemeris on nii, et kaks suurimat klubi on täpselt kõrvuti. Ja kuna me teadsime, et Club Saphire rahvas läheb samal päeval Inferno klubisse diskotuuri raames, siis plaanisime ka ise sinna jõuda. Juba peaaegu kohal olles, täpsemalt kaks hoonet enne meie sihtpunkti, jäi mulle silma üks ilus kollane maja ahvatleva hooviga. Suurest uudishimust jalutasime sisse, kuna väravatel seisis kiri "James Dean Club". Sealt edasi aga läks õhtu juba nii, et me istusime koos klubi omaniku, väikese vip seltkonna ja järgmise päeva peaesineja Soca Boy'ga ühes lauas ( NB! klubi polnud avatud veel sellel hetkel.. järgmine päev oli alles avamispidu :D ). Kes ei tea kes Soca Boy on siis... laulu "I Like To Move It" teate ikka. Vot see on üks tema loodud hittidest. Pärit Jamaicalt ning on kirjutanud 5 hitti, mis on üle terve maailma jõudnud edetabelitte tippu ja saanud klubide hümnideks omal ajal. Ja pealegi tema manager, kes samuti platsis, oli Türgi üks kuulsamaid jalgpallureid. Peale järjekordset väljatehtud söömise-joomise lõpetamist suundusime kõik koos klubisse. Inferno klubi uksel kohtasime kohe oma hotelli rahvast ning juba edasi jätkus meie trall koos nendega..... Kuna meid aga kutsuti järgmise päeva James Dean'i klubi avapeole vipkülalistena, siis sõitsime peale pidu järgmisel lõunal tagasi Tekirovasse, et uurida kas on võimalik järjest saada ka teine vaba päev. Oli! Seega põrutasime peale pooletunnist Tekirovas olemist tagasi Kemerisse, kus tegime enne klubisse minekut veel suurema šhoppingutuuri. Nüüd aga on meil kaks nädalat järjest animaatoritööd :D

Üleeile sai meil miniklubis jälle kõvasti nalja. Üks väike poiss, nähes et kedagi täiskavanumat lähedal pole, otsustas endale kibekiiresti uue soengu teha. Mõeldud tehtud! Nüüd näeb poiss välja nagu oleks muruniiduki alla jäänud... ja eks sa ürita sellisele siis veel piraati näkku joonistada, kui endal suurest naermisest pisarad silmas. Kuid sellega veel päevahuumor ei lõppenud. Nimelt poole ühe paiku, kui meil tööpäev diskol lõppes, avastasime et backstage’s on meie koduvõtmed – see aga oli muidugi Murphy seaduse järgi juba kinni. Mis siis ikka.. Antti tegi mulle pätti ja mina ronisin sisse ainult boxerite väel, sest jube tolmune ja sitane oli see aken seal, lae all olevast 40x40cm suurusest aknast. Ei tea mida külalised oleks arvanud kui oleks näinud meid kaagitsemas seal :D

Käisime siin vahepeal ka hobuste ranšos. Igal teisipäeval toimub meil nüüd lastega suur ratsutamine. Maksab see 25$, mis sisaldab siis bussiga sõitu sinna ja tagasi, ratsutamist eraldi hobusel kui ka kambakesi koos kaarikus, rämpstoitu, väikest mustkunsti show’d ning basseinis ujumist. Esimesel korral käis Antti ja viimasel korral mina lastega kaasas. Kuigi lapsed olid küll erinevad nendel kordadel, selgus et nii nagu mina, pidi ka Antti kaarikust välja loobitavaid plätusid ja sandaale ikka ja jälle üles korjama ning siis tagasi sõitva kaariku peale jooksma... lastele aga pakkus see jällegi jube palju nalja :D Varsti lastakse siin lähedal olevasse delfinaariumisse ka delfiinid sisse.. siis hakkame ka seda külastama :)

Mis siis veel?! Järgneva teksti peale ütleks ainult, et tegijatel ikka ja jälle juhtub. Eile peale öist diskot, sõitsime servicebus’ga koju. Olles juba voodis ja kohe magama jäädes, selgus et meie mõlema telefonid, mida kasutame äratuskelladena, on hotellis. Okei.. selgus, et ka minu ipod, millel on samuti äratuskell, oli hotellis. Ühesõnaga olukord oli selline, et me ei saanud kuidagi magama jääda sest äratuskelli polnud. Ega’s midagi.. normaalsed inimesed oleks vist ruttu läinud tagasi ja ära toonud need... kuid elu peab ikka lõbusamaks ja huvitavamaks tegema ;) Niisiis hakkasime kaartidega 66’e mängima selle peale, kes sõidab jalgrattaga tagasi ning toob kellad ära.. sest just tänu minu haugi mälule ja Antti ahvena mälule asjad hotelli unustatigi ju ( teadagi on nende erinevus kõigest 3 sekundit ). Tegime nii, et kui mina võidan, siis lähme koos ning kui Antti võidab, siis põrutan üksi moblade järele. Nii nagu pidi, nii läkski! Panime järgmise päeva asjad kokku ja põrutasime poole kahe paiku koos hotelli poole, et siis juba ka backstages mattidel ööbida.. seal hea hommikul ärgata, pole vaja kiirustada. Seal aga selgus, et meil siiski ei ole lubatud seal ööbida, sest see on ikkagi n.ö animatsiooni kontor. Peale mõningat vestlust vindiste turistidega, väntasime aga tagasi lošmani. Asja tegi veel huvitavamaks see, et meil polnud juba mitmendat päeva oma toa võtit ( tüübid tegid meie võtmest koopiat kolm päeva, millel tõttu käisime õhtuti türgi keelse sedeliga lošmani bossi juures, et too meie toa ukse avaks - inglise-vene keelest pole siin mõningatel ju aimugi ), siis oli juba karvane tunne, et ööbime palmi all... õnneks aga suutsime oma lošmani ülemuse üles äratada ja võtmed kätte saada. Head ööd!

Nüüd käib meil siin iga päev kõva jalg- ja korvpall. Hommikul 10.15 hakkab meil lastega/noortega jalgpall peale mida päeva parim osa – mängud basseinis. Nii nagu ikka, algab kella neljast mul korvapall. Kuid praegu on siin juba teist nädalat järjest üks 206 cm pikk korvpallur, kellega saab iga päev kõvasti kossu mängitud. Kossus hakkab käsi juba vaikselt sirgemaks minema ja sopse tuleb aina rohkem... kuid no joonistamisega on mul küll nii nagu on. Täna tahtis üks tüdruk endale põsele liblikat ja mis välja tuli... ütleme ausalt, et liblikast oli asi kaugel.. pigem tiibadega sipelgas.

Olge tublid!

Pildid:

1. Tegime lastele kehamaalinguid.. ptüi! Lapsed tegid hoopis Anttile.
2. Väike wallpaper teile meie topless päevituse pukist.
3. Esimesel nädalal tehtud pilt kohalikust turistimagnetist

Juba ongi käes kolmapäev, 3. juuni.
Tere tere! Mõtlesin, et täiendan meie blogi veel veidi enne kui jälle miskit meelest läheb.
Alustaks kõige pealt sellega, et kallid turismiinimesed - saatke meile rohkem eestlasi :)
Praeguseks on siin kodumaal rahvaga nii nirud lood, et juba üle nädala on olnud ainult kaks eestlast. Jube muhe paar. Peale selle võib neile täiesti vabalt anda hotelli kõige pruunimate inimeste tiitli sest noo... nende kõrval oleme meie ikka täitsa valged inimesed. Aga eks nii juhtub kõigiga kes lihtsalt puhkavad kaks kuud Indias, siis nüüd on nad meil siin külas olnud juba kaks nädalat ning sügisel lähevad koguni viieks kuuks Indiasse puhkama. Pole paha ;) Täna on mehel 50. aasta juubel ning selle puhul tegi Club Saphire neile õhtusöögi a la carte restoranis välja. Õhtul üritame ka oma tiimiga talle väikse sünnipäevaüllatuse teha.
Täna teenisime oma esimesed dollarid siin väikese äripidamisega. Nimelt müüsime lastele t-särke, millel olid erinevad multifilmitegelased. Eriliseks aga tegi kogu asja see, et hiljem kui kaup tehtud, hakkasime kõik koos neid riidevärvidega värvima. Kui juba rääkides värvimisest, siis üleeile tegime jälle kehamaalinguid lastele aga... eks üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.
Mis siis veel?! Üle eile saime uued vormid, mis on sarnased eelmistega, kuid veits erksamates toonides ning lahedama lõikega. Peale selle on meil nüüd mõlemal omad hüüdnimed - Animaator Antti või Antii-viirus & Ekstreem Ersto. Iga päevaga tekib aina suurem kuulsuse tunne, sest meist tehtud piltide arv ulatub vaata et varsti juba sadadesse. Aga olgu.. lähen vaatan, kas Animaator-viirus on veel elus, sest praegu on tema kord õhtust miniklubi manageri mängida.
Pakaa! :)

KUU AEGA TÄIS!

Pildid:

1. Hõumid Olympose mäe jalamil

2. Olympose rand

3. - 4. ikka veel Olymposel

5. Meie ustav neljarattaline sõber

„Ma pole turist, ma elan siin“ – nagu laulab Tanel Padar. Tere kallid välismaalased! On 29.05.09 reedene päev ja kell tiksub kohe kohe pool kaheksa õhtul. Täna ärkasime vara – nii kella nelja paiku päeval. Seekord aga hoopiski Kemeri linna ( korralik möllu- ja turismilinn ) centrum’i hubases hotellitoas, mis oli sisustatud sellise luksusega nagu seda pakuvad televiisor ja külmkapp ( meie jaoks on need kaks muutunud juba väga eksklussiivseteks ja haruldasteks esemeteks ). Praegu aga just jõudsime oma armsasse lošmani tagasi. Näpus kilekott, milles ülejäänud poolik kohalik Bazooka vodkapudel, tomatimahl ning Antti uus jalgrattasadul, mis on pigem tugitool kui sadul. Järgnevalt aga kõigest lähemalt :)

Kindlasti tekib kohe küsimus, et miks kurat me alles praegu kirjutame – viimasest blogist on ju üüratud kaks nädalat möödunud juba?! Vot just ainult sellepärast, et kolmandal nädalal oli meil internetiga siin jube jama. Kohe kuidagi ei saanud ühendust või siis polnud aega, et neti tagasi tulemist oodata :) Ja kuna eelmisel reedel tulid meile külla Madis ja Mikk, siis sattusime koju ainult selleks, et peale tööd-pidutsemist sõba silmale saada.

Niisiis! Aitab vabandustest, kellele neid ikka vaja ;) Üle-eelmisel reedel läksime peale klounimängimist koju, et nautida magusat und, millest oli saanud juba defitsiit. Kuna laupäev oli meil priipäev, siis magasime nii kaua kui jaksasime ning läksime Kemerisse kolama. Hommikusöögi tegime juba seal.. nii kella nelja paiku. Ilm oli ilus nagu ikka, inimesed toredad ja tüdrukud nappides bikiinides. Uurisime linna, käisime kristallselges meres ujumas ja nautisime külma õlut. Õhtul aga mõtlesime, et kui juba siin oleme, siis lähme käime ära ka järgmises Kemeri ööklubis. Mõeldud tehtud! Algul arvasime küll, et vähe imelik on plätudega klupsi minna aga hiljem kui olime Anttile just spetsiaalse klubi t-särgi ostnud ja sada õlut endale sisse valanud siis... pohlad, mis seal ikka.. turistid oleme ju :D Kuna viimane buss läheb Tekirovasse tagasi juba kell 22, siis plaan oli, et hommikul rannas ärgates sõidame sealt otse tööle. Õhtul aga selgus kurb tõsiasi, et siinsetesse klubidesse siiski flipperite ja shortsidega ei lasta. Deem! Mis seal siis ikka, seadsime aga sammud tagasi Tekirova bussi poole.

Just rääkisime siin omavahel, et ei saa ikka nii pikki pause kirjutamise vahele jätte... tehtud tegevused-toimetused kipuvad ununema. Kui nüüd puzzlet kokku hakata panema, siis järgmisel nädalal oli meil ühel väiksel tüdrukul sünnipäev. Sasha sai 3 aastaseks :) ja selle puhul korraldasime talle üllatussünnipäevapeo. Saime mängida kloune jälle ning viisime laste õhtusöögi ajal lauda kolme küünlaga tordi. Esimesed emotsiooninäitajad olid pisarad ja hirm, kuid minuti möödudes asi muutus ja sünnipäevalaps oli kui üks suur rõõmurull. Peale pidusööki läksime kõik koos nooli viskama õhupallide pihta, milles olid kommid ja võtmehoidjad. Nüüdsest on meil ühes hotelli restoranis eraldi kaeotud ka lastele lõuna- ja õhtusöögilaud. Soovi korral võime käia nendega söömas, mida me ka teeme. Seal on sama isuäratavad söögid kui pearestoranis, ainult et valik on vähe väiksem. Kuid seda parem meile – ei teki kiusatust et ohh.. ma tahan veel proovida seda, seda, seda ja seda ka ning seda seal topelt. Hakkasime korraldama ka lastele igapäevast veemängu basseinis, mis on jube lahe. Saame ise vees sulistada, saavad lapsed seda teha ning kõik koos bassus rammu katsuda erinevate võistluste näol on super! Mini diskod on meil nii popiks saanud, et see on juba midagi enneolematut. Lapsed õhtul ei jõua ära oodata, millal saavad koos meiega mini diskole minna. Ka lapsevanemad võtavad juba sellest üritusest suure rõõmuga osa. Terve lava on iga kord nii rahvast täis.. vaata, et kellegile peale ei astu. See iga õhtune poole tunnine rahmeldamine prožektorite all võrdub nagu teeks 14 tundi intensiivselt mingit aeroobset trenni.

Reedel jõudsid pärale esimesed külalised ( võtke õppust ja tehke sama ;) ), kelleks olid semud Mikk ja Madis. Kaasas kilone Eesti juust ja liitrine Viru Valge, Õhtulehed, FHM’id Ekspressid ja Maajad. Tänud teile! Teadagi on meil laupäeviti free day, seega peale hotelli show’d ja baarisistumist sõitsimegi oma uue renditud autoga Kemeri poole. Kuna kõigil neljal sõbral oli hinge all juba mõned sümboolsed pitsid Virumaa Valget, siis panime oma bossi Gena rooli :D Tegelikult ta ise pakkus selle välja ja oli igati nõus, sest meiega tuli klubitama veel Julia, kes aga meeldis jubedalt meie roolikeerajale. Klubid on ikka meeletult suured küll seal. Katust peakohal pole, teenindus on esmaklassiline, tantsutüdrukud on silmipimestavad ning rahvast on meeletult. Hommikul aga ärkasime juba kella 10 paiku, saime hotellis hõumidega kokku ning sõitsime Olymposele. Kes ei tea, siis Olympos on kurikuulus iidne linn, mis asustati Hellenistlikul perioodil. Koht ise on väga ilus ja mõnus. Hunnik varemeid, restorane ja India stiilis hütte, mida saab elamiseks rentida. Õhtu poole käisime ka Antalya’s ära. Linn on jube suur ja piirneb ühelt poolt piltilusa vaatega merele. Ega väga kaua ei viitsinudki seal turiste mängida.. käisime ainult ühes neljakorruselises megashoppincenter’is ja panime oma küla poole ajama. Järgnev nädal möödus meil suure pidutsemise tähe all – selleks animaatorid ongi ju, et pakkuda klientidele mõnusat seltskonda ja teha seda mida nemad soovivad :) Kuid iga pidu lõpeb kunagi, seega lendasid semud sellel neljapäeval juba kodu poole... nüüd aga käivad juba sahinad, et on tulemas järgmine kamp. Jääme ootama! Kuigi meil on vaba päev laupäeviti, otsustasime sellel nädalal selle välja võtta juba reedel. Nii me sõitsimegi peale õhtusööki jälle Kemeri poole. Meelega mingeid plaane ette valmis ei hakanud mõtlema.. ja eks just sellepärast oligi väga mõnus. Õhtul sinna jõudes, tuiasime ringi.. nähes juuksurit, mõtlesime et miks mitte. Hetkel näeme me lihtsalt nii seksikad välja et ise ka ei usu ;). Seal sõbrunedes salongi omanikuga, saime priipääsmed klubisse Inferno ning mega hea hinnaga igati korraliku hotellitoa. Klubisse jõudes koheldi meid nagu vip’e ja saades semudeks ka ühe klubibaari omanikuga, lastakse meid nüüdest alati vip’idena tasuta sisse. Peab ütlema, et väga kavalalt on neil tehtud see klubisüsteem seal. Nimelt klubi meenutab üüratult suurt ringi, kus tegutseb umbes 10 erinevat baari, kes kõik rendivad seal endale äripinda. Kokkuvõttes on see nagu turg, kus igaüks võitleb oma kliendi eest, pakkudes talle esmaklassilist teendindust ja konkurentidest paremaid hindasid. Peale selle oleme juba ka kõrval klubi Aura ning Ray’s priipääsmete saajate nimekirjas. Ühesõnaga nüüd teame kus me järgmised 5 kuud juuksuris käime, kus pidutsemas käime nagu kunnid ning kus hiljem crashime.

See ya!