KUU AEGA TÄIS!

Pildid:

1. Hõumid Olympose mäe jalamil

2. Olympose rand

3. - 4. ikka veel Olymposel

5. Meie ustav neljarattaline sõber

„Ma pole turist, ma elan siin“ – nagu laulab Tanel Padar. Tere kallid välismaalased! On 29.05.09 reedene päev ja kell tiksub kohe kohe pool kaheksa õhtul. Täna ärkasime vara – nii kella nelja paiku päeval. Seekord aga hoopiski Kemeri linna ( korralik möllu- ja turismilinn ) centrum’i hubases hotellitoas, mis oli sisustatud sellise luksusega nagu seda pakuvad televiisor ja külmkapp ( meie jaoks on need kaks muutunud juba väga eksklussiivseteks ja haruldasteks esemeteks ). Praegu aga just jõudsime oma armsasse lošmani tagasi. Näpus kilekott, milles ülejäänud poolik kohalik Bazooka vodkapudel, tomatimahl ning Antti uus jalgrattasadul, mis on pigem tugitool kui sadul. Järgnevalt aga kõigest lähemalt :)

Kindlasti tekib kohe küsimus, et miks kurat me alles praegu kirjutame – viimasest blogist on ju üüratud kaks nädalat möödunud juba?! Vot just ainult sellepärast, et kolmandal nädalal oli meil internetiga siin jube jama. Kohe kuidagi ei saanud ühendust või siis polnud aega, et neti tagasi tulemist oodata :) Ja kuna eelmisel reedel tulid meile külla Madis ja Mikk, siis sattusime koju ainult selleks, et peale tööd-pidutsemist sõba silmale saada.

Niisiis! Aitab vabandustest, kellele neid ikka vaja ;) Üle-eelmisel reedel läksime peale klounimängimist koju, et nautida magusat und, millest oli saanud juba defitsiit. Kuna laupäev oli meil priipäev, siis magasime nii kaua kui jaksasime ning läksime Kemerisse kolama. Hommikusöögi tegime juba seal.. nii kella nelja paiku. Ilm oli ilus nagu ikka, inimesed toredad ja tüdrukud nappides bikiinides. Uurisime linna, käisime kristallselges meres ujumas ja nautisime külma õlut. Õhtul aga mõtlesime, et kui juba siin oleme, siis lähme käime ära ka järgmises Kemeri ööklubis. Mõeldud tehtud! Algul arvasime küll, et vähe imelik on plätudega klupsi minna aga hiljem kui olime Anttile just spetsiaalse klubi t-särgi ostnud ja sada õlut endale sisse valanud siis... pohlad, mis seal ikka.. turistid oleme ju :D Kuna viimane buss läheb Tekirovasse tagasi juba kell 22, siis plaan oli, et hommikul rannas ärgates sõidame sealt otse tööle. Õhtul aga selgus kurb tõsiasi, et siinsetesse klubidesse siiski flipperite ja shortsidega ei lasta. Deem! Mis seal siis ikka, seadsime aga sammud tagasi Tekirova bussi poole.

Just rääkisime siin omavahel, et ei saa ikka nii pikki pause kirjutamise vahele jätte... tehtud tegevused-toimetused kipuvad ununema. Kui nüüd puzzlet kokku hakata panema, siis järgmisel nädalal oli meil ühel väiksel tüdrukul sünnipäev. Sasha sai 3 aastaseks :) ja selle puhul korraldasime talle üllatussünnipäevapeo. Saime mängida kloune jälle ning viisime laste õhtusöögi ajal lauda kolme küünlaga tordi. Esimesed emotsiooninäitajad olid pisarad ja hirm, kuid minuti möödudes asi muutus ja sünnipäevalaps oli kui üks suur rõõmurull. Peale pidusööki läksime kõik koos nooli viskama õhupallide pihta, milles olid kommid ja võtmehoidjad. Nüüdsest on meil ühes hotelli restoranis eraldi kaeotud ka lastele lõuna- ja õhtusöögilaud. Soovi korral võime käia nendega söömas, mida me ka teeme. Seal on sama isuäratavad söögid kui pearestoranis, ainult et valik on vähe väiksem. Kuid seda parem meile – ei teki kiusatust et ohh.. ma tahan veel proovida seda, seda, seda ja seda ka ning seda seal topelt. Hakkasime korraldama ka lastele igapäevast veemängu basseinis, mis on jube lahe. Saame ise vees sulistada, saavad lapsed seda teha ning kõik koos bassus rammu katsuda erinevate võistluste näol on super! Mini diskod on meil nii popiks saanud, et see on juba midagi enneolematut. Lapsed õhtul ei jõua ära oodata, millal saavad koos meiega mini diskole minna. Ka lapsevanemad võtavad juba sellest üritusest suure rõõmuga osa. Terve lava on iga kord nii rahvast täis.. vaata, et kellegile peale ei astu. See iga õhtune poole tunnine rahmeldamine prožektorite all võrdub nagu teeks 14 tundi intensiivselt mingit aeroobset trenni.

Reedel jõudsid pärale esimesed külalised ( võtke õppust ja tehke sama ;) ), kelleks olid semud Mikk ja Madis. Kaasas kilone Eesti juust ja liitrine Viru Valge, Õhtulehed, FHM’id Ekspressid ja Maajad. Tänud teile! Teadagi on meil laupäeviti free day, seega peale hotelli show’d ja baarisistumist sõitsimegi oma uue renditud autoga Kemeri poole. Kuna kõigil neljal sõbral oli hinge all juba mõned sümboolsed pitsid Virumaa Valget, siis panime oma bossi Gena rooli :D Tegelikult ta ise pakkus selle välja ja oli igati nõus, sest meiega tuli klubitama veel Julia, kes aga meeldis jubedalt meie roolikeerajale. Klubid on ikka meeletult suured küll seal. Katust peakohal pole, teenindus on esmaklassiline, tantsutüdrukud on silmipimestavad ning rahvast on meeletult. Hommikul aga ärkasime juba kella 10 paiku, saime hotellis hõumidega kokku ning sõitsime Olymposele. Kes ei tea, siis Olympos on kurikuulus iidne linn, mis asustati Hellenistlikul perioodil. Koht ise on väga ilus ja mõnus. Hunnik varemeid, restorane ja India stiilis hütte, mida saab elamiseks rentida. Õhtu poole käisime ka Antalya’s ära. Linn on jube suur ja piirneb ühelt poolt piltilusa vaatega merele. Ega väga kaua ei viitsinudki seal turiste mängida.. käisime ainult ühes neljakorruselises megashoppincenter’is ja panime oma küla poole ajama. Järgnev nädal möödus meil suure pidutsemise tähe all – selleks animaatorid ongi ju, et pakkuda klientidele mõnusat seltskonda ja teha seda mida nemad soovivad :) Kuid iga pidu lõpeb kunagi, seega lendasid semud sellel neljapäeval juba kodu poole... nüüd aga käivad juba sahinad, et on tulemas järgmine kamp. Jääme ootama! Kuigi meil on vaba päev laupäeviti, otsustasime sellel nädalal selle välja võtta juba reedel. Nii me sõitsimegi peale õhtusööki jälle Kemeri poole. Meelega mingeid plaane ette valmis ei hakanud mõtlema.. ja eks just sellepärast oligi väga mõnus. Õhtul sinna jõudes, tuiasime ringi.. nähes juuksurit, mõtlesime et miks mitte. Hetkel näeme me lihtsalt nii seksikad välja et ise ka ei usu ;). Seal sõbrunedes salongi omanikuga, saime priipääsmed klubisse Inferno ning mega hea hinnaga igati korraliku hotellitoa. Klubisse jõudes koheldi meid nagu vip’e ja saades semudeks ka ühe klubibaari omanikuga, lastakse meid nüüdest alati vip’idena tasuta sisse. Peab ütlema, et väga kavalalt on neil tehtud see klubisüsteem seal. Nimelt klubi meenutab üüratult suurt ringi, kus tegutseb umbes 10 erinevat baari, kes kõik rendivad seal endale äripinda. Kokkuvõttes on see nagu turg, kus igaüks võitleb oma kliendi eest, pakkudes talle esmaklassilist teendindust ja konkurentidest paremaid hindasid. Peale selle oleme juba ka kõrval klubi Aura ning Ray’s priipääsmete saajate nimekirjas. Ühesõnaga nüüd teame kus me järgmised 5 kuud juuksuris käime, kus pidutsemas käime nagu kunnid ning kus hiljem crashime.

See ya!