Elu nagu saunas

Pildid:

1. Soca boy reklaamposter
2. Kohalik õllemonopolist


Tere kallid lugejad :) On laupäev ja 13. juuni.
Tunneme teile halva ilma tõttu kaasa ja loodame, et ka teieni jõuavad ruttu ruttu päikesekiired suure vihma ja külma asemel. See, et elu on ebaõiglane, on juba ammu teada värk ju. Sest miks muidu ei võiks nii armastatavat looduse kingitust, nagu seda on päikesepaiste, võrdselt igale poole jagada. Siin on näiteks seda juba liiga palju ( 35+ ja mõnekümne päeva pärast hakkab küündima 45 kraadini ).

Elmisel nädalal mängisime me ehtsaid turiste kes töllerdasid mitu päeva Tekirova ja Kemeri vahet ringi. Neljapäeva kella viiest nagu ikka hakkas meil vaba päev. Shortsid jalga, piduriided kaasa ning Kemeri poole ajama. Jõudes sinna, läksime sööma. Leides sobiva koha sobivate hindadega ( mis siis tähendas, et söögid olid samade hindadega nagu igal pool, aga karastavale külmale õllele tehti meile animaatori ale - ehk siis maksis see sama palju kui poes ). Nautides mõnusat õhtut ja sööki lendas äkitselt suure tümpsuga tutikas Mercedes'e džiip laivi, kust välja ronis seitsmene vene-uusrikkurite seltskond. Nähes, et igati chill ja peotujuline seltskond, sulasime ka ise ruttu ja sujuvalt nende seltskonda. Muidugi ei puudunud sellest seltskonnast ka võluvad venelannad, kes ikka ja jälle lauale tantsima ronisid. Rääkisime veel niisama nendega maast ja ilmast, vahetasime retsepte - see nägi siis välja nii, et meie näitasime kuidas kõige kiiremini pudelist õlut juua ning nemad tutvustasid milline imepärane kokteil on tequila-piim-sprite. Viimaks selgust, et ka nemad on Tekirovast ning lähevad klupsi. Kuid meie seiklusrikas õhtu veel alles algas. Pärast õhtustamist läksime oma motelli ning sealt juba seadsime sammud klubi poole. Kemeris on nii, et kaks suurimat klubi on täpselt kõrvuti. Ja kuna me teadsime, et Club Saphire rahvas läheb samal päeval Inferno klubisse diskotuuri raames, siis plaanisime ka ise sinna jõuda. Juba peaaegu kohal olles, täpsemalt kaks hoonet enne meie sihtpunkti, jäi mulle silma üks ilus kollane maja ahvatleva hooviga. Suurest uudishimust jalutasime sisse, kuna väravatel seisis kiri "James Dean Club". Sealt edasi aga läks õhtu juba nii, et me istusime koos klubi omaniku, väikese vip seltkonna ja järgmise päeva peaesineja Soca Boy'ga ühes lauas ( NB! klubi polnud avatud veel sellel hetkel.. järgmine päev oli alles avamispidu :D ). Kes ei tea kes Soca Boy on siis... laulu "I Like To Move It" teate ikka. Vot see on üks tema loodud hittidest. Pärit Jamaicalt ning on kirjutanud 5 hitti, mis on üle terve maailma jõudnud edetabelitte tippu ja saanud klubide hümnideks omal ajal. Ja pealegi tema manager, kes samuti platsis, oli Türgi üks kuulsamaid jalgpallureid. Peale järjekordset väljatehtud söömise-joomise lõpetamist suundusime kõik koos klubisse. Inferno klubi uksel kohtasime kohe oma hotelli rahvast ning juba edasi jätkus meie trall koos nendega..... Kuna meid aga kutsuti järgmise päeva James Dean'i klubi avapeole vipkülalistena, siis sõitsime peale pidu järgmisel lõunal tagasi Tekirovasse, et uurida kas on võimalik järjest saada ka teine vaba päev. Oli! Seega põrutasime peale pooletunnist Tekirovas olemist tagasi Kemerisse, kus tegime enne klubisse minekut veel suurema šhoppingutuuri. Nüüd aga on meil kaks nädalat järjest animaatoritööd :D

Üleeile sai meil miniklubis jälle kõvasti nalja. Üks väike poiss, nähes et kedagi täiskavanumat lähedal pole, otsustas endale kibekiiresti uue soengu teha. Mõeldud tehtud! Nüüd näeb poiss välja nagu oleks muruniiduki alla jäänud... ja eks sa ürita sellisele siis veel piraati näkku joonistada, kui endal suurest naermisest pisarad silmas. Kuid sellega veel päevahuumor ei lõppenud. Nimelt poole ühe paiku, kui meil tööpäev diskol lõppes, avastasime et backstage’s on meie koduvõtmed – see aga oli muidugi Murphy seaduse järgi juba kinni. Mis siis ikka.. Antti tegi mulle pätti ja mina ronisin sisse ainult boxerite väel, sest jube tolmune ja sitane oli see aken seal, lae all olevast 40x40cm suurusest aknast. Ei tea mida külalised oleks arvanud kui oleks näinud meid kaagitsemas seal :D

Käisime siin vahepeal ka hobuste ranšos. Igal teisipäeval toimub meil nüüd lastega suur ratsutamine. Maksab see 25$, mis sisaldab siis bussiga sõitu sinna ja tagasi, ratsutamist eraldi hobusel kui ka kambakesi koos kaarikus, rämpstoitu, väikest mustkunsti show’d ning basseinis ujumist. Esimesel korral käis Antti ja viimasel korral mina lastega kaasas. Kuigi lapsed olid küll erinevad nendel kordadel, selgus et nii nagu mina, pidi ka Antti kaarikust välja loobitavaid plätusid ja sandaale ikka ja jälle üles korjama ning siis tagasi sõitva kaariku peale jooksma... lastele aga pakkus see jällegi jube palju nalja :D Varsti lastakse siin lähedal olevasse delfinaariumisse ka delfiinid sisse.. siis hakkame ka seda külastama :)

Mis siis veel?! Järgneva teksti peale ütleks ainult, et tegijatel ikka ja jälle juhtub. Eile peale öist diskot, sõitsime servicebus’ga koju. Olles juba voodis ja kohe magama jäädes, selgus et meie mõlema telefonid, mida kasutame äratuskelladena, on hotellis. Okei.. selgus, et ka minu ipod, millel on samuti äratuskell, oli hotellis. Ühesõnaga olukord oli selline, et me ei saanud kuidagi magama jääda sest äratuskelli polnud. Ega’s midagi.. normaalsed inimesed oleks vist ruttu läinud tagasi ja ära toonud need... kuid elu peab ikka lõbusamaks ja huvitavamaks tegema ;) Niisiis hakkasime kaartidega 66’e mängima selle peale, kes sõidab jalgrattaga tagasi ning toob kellad ära.. sest just tänu minu haugi mälule ja Antti ahvena mälule asjad hotelli unustatigi ju ( teadagi on nende erinevus kõigest 3 sekundit ). Tegime nii, et kui mina võidan, siis lähme koos ning kui Antti võidab, siis põrutan üksi moblade järele. Nii nagu pidi, nii läkski! Panime järgmise päeva asjad kokku ja põrutasime poole kahe paiku koos hotelli poole, et siis juba ka backstages mattidel ööbida.. seal hea hommikul ärgata, pole vaja kiirustada. Seal aga selgus, et meil siiski ei ole lubatud seal ööbida, sest see on ikkagi n.ö animatsiooni kontor. Peale mõningat vestlust vindiste turistidega, väntasime aga tagasi lošmani. Asja tegi veel huvitavamaks see, et meil polnud juba mitmendat päeva oma toa võtit ( tüübid tegid meie võtmest koopiat kolm päeva, millel tõttu käisime õhtuti türgi keelse sedeliga lošmani bossi juures, et too meie toa ukse avaks - inglise-vene keelest pole siin mõningatel ju aimugi ), siis oli juba karvane tunne, et ööbime palmi all... õnneks aga suutsime oma lošmani ülemuse üles äratada ja võtmed kätte saada. Head ööd!

Nüüd käib meil siin iga päev kõva jalg- ja korvpall. Hommikul 10.15 hakkab meil lastega/noortega jalgpall peale mida päeva parim osa – mängud basseinis. Nii nagu ikka, algab kella neljast mul korvapall. Kuid praegu on siin juba teist nädalat järjest üks 206 cm pikk korvpallur, kellega saab iga päev kõvasti kossu mängitud. Kossus hakkab käsi juba vaikselt sirgemaks minema ja sopse tuleb aina rohkem... kuid no joonistamisega on mul küll nii nagu on. Täna tahtis üks tüdruk endale põsele liblikat ja mis välja tuli... ütleme ausalt, et liblikast oli asi kaugel.. pigem tiibadega sipelgas.

Olge tublid!