Täna on meil siin juba teisipäev, 12. Mai. Suured suurted vabandused, et pole jõudnud mitu päeva netti.. küll on jube kiire olnud või siis on suur väsimus olnud või siis jälle pole netti olnud või siis, või siis. Praegu aga spetsiaalselt teie rõõmuks luuletasin kokku, et mul on vaja arved maksta ning tulin pausi ajaks koju internetti ( Antti jäi n.ö Memo’t abistama, mis siis näeb välja täpselt niimoodi: toovad kahepeale hotellist kaks väikest juhtmerulli ning ülejäänud aja jutustavad. See on kohalike meelest töö tegemine ) Täna on kahjuks meil selline päev siin, et paljud eestlased peavad lahkuma. No tegelt nii omavahel öeldes jääb alles ainult üks perekond, kuid pole hullu... küll neid tuleb juurde + ootame kõikki teid ikka veel külla :)
Just ütlesin Anttile, et peaks mõne päeva õhtusse saatma nii, et midagi erilist ei juhtuks – raskeks läheb see tihe kirjutamine :D Näiteks laupäeva õhtul leidsime, et meie jalgrattaluku võtmed on kadunud. On olemas selline ilusa eesti keelne lause nagu: „Leia igas asjas positiivsust!“ Ja just seda me ka tegime. Ah, et mis seal siis nii väga head on? Näiteks, juba kaks hommikut järjest oleme tööle jooksnud ( hommikune sörk on ju teadagi väga tervislik ), õhtul tagasi jalutanud ( õhtune rahustav jalutuskäik on vaata et veelgi tervislikum ) ning kogu selle aja vältel on süda täiesti rahul – rattad on ilusti kindlalt lukus! :) Eile lõunal muukisime lõpuks oma rattaluku lahti – olgu see jalutamine nii tervislik kui tahes aga no enam ei viitsi noh :D
Mis siis veel?! Aa.. eile peale mini klubi kinni panekut, chillisime veel hotelli bassu ääres ja rääkisime austraalia-lätlastega juttu üks tunnikese. Jutu lõpuks oli aeg juba nii kaugel, et vaja sõita koju, riided vahetada, veits puhata ning tagasi hotelli. Teepeal leidsime, et rataste esimesed rehvid on vähe tühjad, seega sõtkusime esimesse bensiinijaama, mis muidugi jäi meist mingisuguse 3km kaugusele. Sinna jõudes oli kohalik bensumees suur sõber meid aitama. No miks mitte, las siis aitab. Kuid me tarkpead ka ei arvestanud seda, et me oleme Türgis ja et nema d siin on türklased. Ühesõnaga see suur abikäsi suutis sellise supi kokku keerata, et Antti ratta esimene kumm oli täiesti tühi ( ventiil läks suures aitamises katki ). Õnneks aga mängib raha siin maal aga väga suurt rolli, seega telliti meile 15 liira eest kohalik service kohale, kes pani uue kummi, pumpas kõik ülejäänud ka ilusti täis ning parandas Antti ratta pidurid ära. Nüüd siis on ka Anttil pidurid. Hurraaa :D!
Üleval on mõnigad pildid:
1. meie läbi laste silmade ( üleval vasakus nurgas ja all paremas nurgas on meie joonistatud )
2. meie home sweet home in Turkey
3.-4. meie kõige kõrgem mägi siinkandis ( u. 2500m )
5. hommikune töölejooks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar