Tere tere!

Täna on meil juba 7. mai. Maailm on väike ja ümmargune. Seda näitab juba see, et meie hotelli tuli isa pojaga, kes elavad juba neljandat aastat Lätis, tegelikult on austraallased ning et sellest veel vähe oleks, on nad käinud ka Eestis mitu korda. Ka eestikeelsed sõnad on neil mingil määral selged nagu „tere“ ja „kuidas läheb“ ja „situ ruttu, karu tuleb“ :D (meie neid ei õpetanud neile) Jubehea on nendega inglise keeles rääkida, kuigi tänaseks päevaks on mul kõik keeled peas juba nii segamini, et enne peab ikka mõtlema millises keeles sõna nüüd tuleb öelda. Antti vapsee laseb juba nagu vana venelane ise.

Üleile toimus meil suur näomaalingutepäev. Kõik lapsed sai täis joonistatud ja nalja sai nii et kõht kõver. No kujuta ette, sulle öeldakse, et palun joonista mind dalmaatsia koeraks. No okei, teeme ära! Ja eks sa katsu olla siis tõsine, kui oled lapse näo juba tervenisti valgeks värvinud.. ta vaeseke näeb välja juba nagu muumia ja siis hakka sinna vurre ja täpikesi peale maalima. Antti on spetsialiseerunud meil piraatide peale. Ei ole veel poiskest, kes poleks tema pintsli all silmalappi ja ajamata habet saanud. Isegi iseenda hamba suutis suures hoos ära värvida. Ja kusjuures väga tõetruu nägi välja.

Peale selle ei leidu enam inimest terves hotellis, kes ei teaks meid ja seda kust me pärit oleme. Vahepeal tekib tunne, et me oleme sattunud nagu mingisugusesse naistekasse, sest siin selline info nagu kes kellega käib ja kes kust pärit on ja kes kus mida tegi just selle ajal.. see kõik liigub edasi jube kiiresti. Oma tiimiga saame jube hästi läbi, kõik on omamoodi lahedad isiksused kuhu kuulub ka hotelli heli ja valgustuse boss ehk DJ Memo, kes jagab meile ikka ja jälle kohaliku elu n.ö „hint“e. Sellel nädalal on meie tiimis tervelt kolm sünnipäeva: Julial just oli, ning nädala lõpus 10. on Anttil ning kohe 11. Memol.

Mida aeg edasi, seda rohkem saab ka emakeeles klientidega suhelda, mis on ikka kuradima hea tunne. Tänaseks päevaks on meil juba 17 eestlast, kes kõik koos laulavad „kui kuskilt miskit toimub – eestlased!“ Kuigi hotelli seltskond on kirev, imikutest raukadeni, eestlastest austraallasteni ja blondidest brünettideni, saavad kõik omavahel jube hästi läbi. Õhtul saadakse, vihmase ilmaga fuajees ja ilusa ilmaga meie amfiteatris, kõik kokku ning elatakse mini discole kõvasti kaasa, võetakse jutu kõrvale väike drink, tantsitakse live muusika saatel ning lõpuks kes jalutades, kes joostes või koguni roomates diskole :)

Märg üllatus.

Vihma sajab, kõik ujub.. lastel meiega on hea!
Just nii! Hommikul panime vihmaga tööle.. Antti suutis mängida actionmeest ja uperkuuti lennata. Pilt on parem kui paar lauset :) Teine pilt on aga meie blogimispesast (kehva fotoka tõttu ei paista me nii pruunid kui tegelikult juba oleme :P)
Täna vihma tõttu kolisime oma mini klubiga ja terve tiimiga hotelli siseruumidesse. Iga päevaga tuleb lapsi juurde ja seda oli täna hommikul ka väga hästi näha, kui terve lobby oli väikseid ja suuremaid mudilasi täis. Esialgu vaatasime Ratatouille multifilmi ja siis mängisime erinevaid lauamänge. Tänaseks on meil hotellis juba tervelt 7 eestlast: neist kolm tulid üleeile ja üks perekond tuli eile.
Täna on meil vihma tõttu karaoke õhtu. Teadagi oleme meie vanad karaokekõrid, nii et ootame seda juba. Eks näis kuidas see venekeelne laulmine välja tuleb.

P.S. *saldejumps - läti keeles tähendab see jäätist!

Tule taevas appi!

4. mai varahommik kell veerand üks. Tunne on täpselt selline, et meile on otsaette suur L joonistatud või siis kuklasse eesel kirjutatud. Täna õhtul esinesid meile mongolite akrobaatika team. Polnud asendit mida tüdrukud seal etenduses välja poleks mõelnud ja väänelnud ning ei leidnud ka viisi, mismoodi ühte noort poissi suuremad üles loopisid. Igatahes mütsid maha nende ees,oli tõesti midagi kihvti. Peale mongolite akrobaatikat, mis oli lihtsalt uskumatu, öeldi meile, et me ootaks puhkeruumis – käsk oli tulnud bossilt. Okei, ootasime.. igavusest tegime omavahel diili, et töö ajal ei ropenda või vastasel juhul võib teine hea kõmaka vastu õlga virutada – asi töötab!... ootasime edasi, isegi tervelt 50 minutit ootasime kuni lõpuks kannatus katkes.. miks krt me niisama peame seal passima, kui tavaliselt oleme samal ajal juba ammu guest contacti tegemas. Lõpuks diskole minnes selgus, et sõnumi edastaja ei osanud meile oma vigases vene keeles (sest ta ise türklane) edasi öelda, et me võime koju minna.. selle asemel aga väitis, et peame olema puhkeruumis. Peale kõvat jalgade trampimist ja muhelemist hakkasime koju sõitma. Ja nagu veel vähe oleks, hakkas teel sinna padukat sadama ja minul valged teksad jalas. Tulemus oli selline, et koju jõudsin ainult boxerite väel, hoidmaks valget valgena 
Järgmiste tegemisteni!

Saldejumps me sõbrad, mida iganes see ka ei tähenda :)

Täna on meil juba 3. mai ja pühapäev. Hommikul sööma minnes suutsin ma pooldele klientidele öelda tere õhtust enne kui sain aru, et midagi on mäda... ning mõned tunnid tagasi suutis Antti noolemängu värvimise asemel oma püksid mustaks värvida. Shiit happenš.. tõõ šnaeš! Üks väike 13 aastane Ukraina naga on meil juba suureks sõbraks saanud – või siis ka veel suuremaks kiusupunniks. Anttile ütles turak ja virutas laste pesapalli kurikaga, mulle aga tõi coca-cola ning väänas siis käe välja.
Lapsed on lahedad!:) Nüüd koju jõudes ootas ,meid tore üllatus. See basseini „homme“ on kätte jõudnud. Basseinis olev sitavesi jookseb välja ning varsti vedeleme meie hoopis seal praeguste konnakulleste asemel. Välja voolavad nad ilusti vooliku kaudu, samal ajal kui me oleme juba 298le kullesele nimed pannud (kulles1, kulles2, kulles3 jne). Kahele viimasele mõtleme veel mida nimeks panna – sorry, need oleme meie ju :D Just selgus ka, et siin on vist kõik omameelest suured managerid. Üks kohalik tüüp, kes üleeile tutvustas ennast kui housemanagerina, lasi täna ringi koos harjaga ümber basseini ja vedas prügikotte.
Vahelduseks märgiks ära, et tänaseks päevaks on juba nt Anttil selline kellarant, et enam ei saa aru kas ta kannab kella või mitte – kogu aeg on mingi lärakas käe peal. Samas ega mul endal parem seis ole – nägu on punasem kui meie valgusfoor.

1. mai - stripipäev

Günayden /tere hommikut/ kullakesed!
Täiesti lõpp mis siin toimub. Kui enda silmaga seda ei näe, siis vist ei usuks ka. Eile näiteks lõppes meie õhtu nii, et kella 21st hakkas meil Mini Disco. Kõhu- ja jalalihased siiamaani valusad sellest. Tantsisime kõik koos nii täiskavanute kui lastega sadat erinevat tantsu: boogie-woogie’d, tibutantsud ja mida kõike veel. Peale seda algas Club Saphire Miss Contest, kus siis olid kandidaadid Ukrainast, Venemaalt ja Eestist. Kodumaad esindasid esimesed Eesti turistid selleL aastal meie hotellis. Kogu asi aga lõppes sellega, et mina ja Antti pidime terve hotelli publiku ees strippi tegema, et teenida meie omadele plusspunkte. Pole paha või mis :D

Esimene nädal 25.04 – 02.05.09

Laupäeval lennujaama jõudes, viidi meid meie hotelli Club Saphire, mis oli sellel ajal veel suletud. Kohale jõudes pandi meid täiesti tühja hotelli ööbima.. veits kreisi on küll ainsatena suures tühjas hotellis olla. Uni on liiga magus hetkel, et siin pikalt lobiseda nii et „ ii gedzeler“ /head ööd/ J

Hommikul ärgates, pandi meid nüüd meie praegusesse elamiskohta, milleks on siis Starsbourg Pansion. Tuba ei ole midagi suurt: riidekapp, väike öökapp, kaks narivoodit ja vannituba. Muidugi eestlastele kohaselt tõstsime kohe esimese laksuga kõik ümber nii nagu meile mugavam on. Nüüd siis on meil üks suur kahekorruseline voodi... hoovi peal aia taga on meil meie omad joped piimaallikad, kelle vahel siblivad ringi kanad-kuked, kõrval istub jaanalind oma kastis ning oravad lasevad mööda puuri ringi justkui oleks kettas. Meie lošmani (nii kutsuvad kohalikud seda pansionit)kohalik bomo seletas saksa-pudikeeles (seega saab Antti oma saksakeele oskusi lihvida), et homme tehakse ka bassein korda, et saaks vahelduseks Vahemerele ka sinna sisse hüpata. Eks me siis oota seda homset juba. Apelsini- ja sidrunipuud on siin igal pool.. ainult kõnni mööda ja korja maast imemegamagusaid apelsine. No selliseid pole me selveritest-rimidest-säästukatest saanud veel. Ka sidrunid ei jää apelsinidele eriti alla, vaata et suuremadki veel. Nüüd on siis puudu veel tequila, sest soola saame peale ujumas käimist endalt lakkuda ;) Just ostsime endale ka kohalikust jalgrattalaenutusest jalgrattad.. kauplemine oli kõva, sest ühed rääkisid aiast ja teised aiaaugust, kuigi kokkuvõtteks oli point mõlemil poolel sama.

Aga mida me siis õige teeme siin ka?!

Algselt pidime tegelema ainult Eesti lastega, nüüd on aga lood nii head juba, et me kuulume Club Saphire entertainment team’i...

Hommikul kell kümme avame oma Mini Club’i uksed, teeme oma tiimiga hommikuse ühistantsu ja hakkame lastega tegelema. Nooleviskamine, vibulaskmine, õhupüssiga jändamine, korvpallid ja võrkpallid, joonistamine ja kehamaalingud, multikate vaatamine, pesapallid, jalgpallid, tantsud ja trallid päevad läbi. Õhtul aga rallime oma „superbike“’idega peoriietes tagasi hotelli ning siis enne kella 21.00 teeme külalistele väikese reklaami mini disco ja õhtuse show kohta. Peale showd on kohustuslik „guest contact“ , mis siis näeb välja nii, et pead lihtsalt kliendtidega suhtlema ja nalja viskama. Eestlastele on see väga harjumata, kui keegi lihtsalt tuleb sinu lauda ja hakkab platrama maast ja ilmast. Juhul kui sul tõesti on igav ja just ootad vestluskaaslasi, siis on kõik harašoo, kui aga tahad rahulikult oma seltskonnaga õhtut nautida ja siis tuleb keegi n.ö huiiar :D ja topib su kõrvad oma mulaga täis.. no on veits häiriv. Aga neile on see contact siin väga oluline ja paistab, et kõigile meeldib see. Kella 23.st algab hotelli klubis Black & White disko, kus me oleme nüüdseks juba pea’ nädal aega tantsu vihtunud.

Marhaba /tere/ kallid sõbrad!

Nagu te juba kõik arvatavasti olete märganud, siis ei ole meid juba päris mitu päeva enam kodumaal näha olnud ja seda just sellepärast, et plaanisime minna telkima Elvasse, kuid kogemata sattusime Türki apelsinipuu alla mini discot tegema.

Enivei.. püüame siia kirjutada kogu põneva ja lõbusa, mis meil siin kaugel sultani maal juhtub ja loodame, et elate meie tegevustele kaasa ja mis kõige tähtsam – tulge ikka meile külla!